Ukraina

Eelmine pühapäev sõitsime siis perega Ukraina. Läksime autodega, sõita oli mõnusalt 1300 km. Sinna minnes ööbimispeatust ei teinud ja sõitsime terve öö, ehk siis varahommikuks jõudsime kohale. Öösel sõitmine pole tegelikult just eriti my cup of tea, kuna ma kardan, et autojuhil tuleb uni ja ta jääb magama. Selle jaoks passin ma siis ärkvel ja jälgin kogu aeg, ega juhil silmad kinni ei hakka vajuma :D
Ukrainas on (nagu te arvatavasti teate) praegu jalka EM ja siis me kartsime, et raudselt piiri peal tuleb kaua oodata. Viis aastat tagasi, kui ma Ukrainas käisin, passisime piiril kaheksa tundi. Õnneks seekord polnud piiril mitte mingit järjekorda ja kõik läks ülihästi.
Jalkat vaatama me sinna siiski ei läinud, läksime hoopis vanavanaemale külla. Nende kodu on põhimõtteliselt nagu üks suur loomaaed, igast kanu, kukkesid, kalkuneid, kitsesid ja muid loomi täis.
Viisime ühele väikesele tüdrukule, kes nende juures elas, mõndu mu vanu asju. Ta oli nii õnnelik, et kui ma natukenegi kergemini nutma hakkav inimene oleksin, oleks mul kindlasti vesi lahti olnud. Ta näitas mulle kui vähe riideid tal endal on ja mul hakkasid sellised süümepiinad... Kui me seal turul ja poodides käisime, mõtlesin iga asja üle, et kas mul on ikka tõesti neid asju nii palju vaja? Selle tulemusena ma lõpuks ei ostnudki mitte midagi :D
Kõige uhkem tunne oli mul aga selle üle, et ma selle tüdrukuga üldse juttu suutsin ajada. Kui ma viis aastat tagasi Ukrainas käisin, ei osanud ma põhimõtteliselt üldse vene keelt rääkida. Sellega on selline imelik lugu, et kui ma väike olin, elas vanavanaema meiega ja ma rääkisin puhtalt vene keelt. Pärast seda kui ta ära läks ja ma kooli läksin, ei olnud mul enam põhjust kellegagi vene keeles rääkida ja kõik ununeski täiesti ära. Masendav, kõike uuesti õppides polnud enam mitte ühtegi asja meeles. Viis aastat tagasi, kui ma Ukrainas käisin, ei osanud ma peale "Malako hotšeš?" eitamise (värske lehma- ja kitsepiim on seal igapäevane värk) ja tere ütlemise põhimõtteliselt mitte midagi. Nüüd oli aga eriti hea tunne, sest ma suutsin ikka päris normaalselt aru saada ja rääkida, mitte küll muidugi kõigest, aga ikka päris paljust. Koolis üritan ma ka ikka vene keelt korralikumalt õppida (kuigi see mida koolis õpetatakse, no kammooon, kõige elementaarsemaid sõnu ei õpetata ja näiteks mingeid sõdadega seotud ja muid lambiseid mõisteid pean teadma). Ma arvan, et vene keel ongi üks ainetest, mida olekski VAJA õppida, seda läheb elus tarvis. Lihtsalt et need õpetamissüsteemid koolides on nii lollid ja igavad, et paljud sellepärast ei õpigi rääkima. Praktikat on vaja.
Seal ööbisime ainult kaks ööd ja tagasi tulles jäime Poolas kaheks ööks hotelli. Sõime mõnusates kohtades ja hea toit + korralikud ööbimiskohad olid Poolas nii odavad, täitsa ulme. Ühel õhtul, ma ei tea kuidas teema sellise asja peale läks, selgitasin vanematele mida YOLO tähendab :D Naljakas oli neile sellist asja rääkida :D
Igatahes sõitsime kolm päeva järjest autoga ja ikka täitsa hull kui kangeks kõik jääb kui mitu päeva lihtsalt ISTUDA. Õnneks aeg nii hullult ei veninud, kuna mul oli ikka päris palju häid raamatuid kaasas. Teistele soovitaks ka kindlasti Helga Nõu ,,Appi!" ja ,,Jääauku" ja kindlasti just selles järjekorras, muidu on raske aru saada. Selliseid põnevad noorteraamatuid on lihtsalt nii hea pärast kogu seda kooli kohustuslikku kirjandust lugeda. Ja kellele meeldivad igast detektiiviraamatud siis Agatha Christie ,,Hädaoht End House'is" oli lihtsalt niii põnev.
Nüüd kodus on nii hea olla, ma ei pea enam kogu aeg istuma- mis iganes asjade üle ka rõõmu ei saa tunda :D

Comments

  1. Nii mõnusad pildid on. Väga lahedad püksid sul. :)
    Aga sul on õigus, et vene keele õpetamissüsteemid on nii lollid.

    http://kadddii.blogspot.com/

    ReplyDelete
  2. Väga armas postitus ja ilusad pildid. Olen väga liigutatud, et keegi veel mõtleb, et võiks vene keelt õppida. Minu isa on pärit Aserbaidźaanist ja loomulikult on mul seal sugulasi väga palju. Ma ei kujutaks ette, et ma ei oskaks sõnakestki nendega rääkida. Olen väiksest peale vene keelt rääkinud ja olen selle eest väga tänulik, et mulle seda õpetati. Mul on sellest palju kasu ka olnud elus. Olen elanud aastaid Inglismaal ja Küprosel, ja mõlemis riigis läks mul tööalaselt seda keelt väga vaja. Noored, õppige ikka vene keelt! See on üks tänuväärt ja kasulik oskus. Pean kahjuks tunnistama, et ma olen üks nendest inimestest kes ei ole vaimustatud eestis elavatest noortest venelastest, kes isegi ei taha eesti keelt õppida ja see on minu arvates lihtsalt nõmeduse tipp. Ja ma saan aru noortest eestlastest kellel just nende inimeste pärast vene keele õppimise isu ära läheb. Kuid uskuge mind, kõik vene keelt kõnelevad inimesed ei ole sellised ja see tuleb teil elus kasuks ;) Oeh, kukkusin sul siin seina peal nüüd seletama :D Vabandust. Aga jah, armas postitus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. :) hihi, ma väga nõus sinuga :) aitäh

      Delete

Post a Comment

Popular Posts