Pages

Midagi, millest peaks kirjutama

Selle kuuma ilmaga, kus praegu kõik ajakirjad ja muud informatsiooniallikad muudkui räägivad, et peab palju vett jooma (ja see pole ilmselgelt mingi uus teema), siis on inimesed sellest kindlasti teadlikud ja pigem käib see pidev korrutamine juba vaikselt pinda. Aga kuna minul juhtus eile midagi täiesti jubedat ja ootamatut, mõtlesin et peaksin oma kogemust teiega jagama.
Hommikul sõin täiesti normaalselt hommikust, käisin jooksmas ja pärast seda jõin suure klaasi vett. Ma tean küll, et selllise kuumaga sporti tehes peaks vett jooma veelgi rohkem, aga samas kui ei ole janu, siis ma ei suuda niisama vett sisse pressida. Pealegi liigsel veejoomisel on samuti erinevad miinused, vajalikud ained lähevad kehast välja ja nii edasi. Olin just hiljuti lugenud  veel seda artiklit ka - "8 reasons not to drink 8 glasses of water a day".
Hiljem sõitsime perega vanavanemate juurde külla, istusime päikese kätte lauda lõunat sööma ja miskipärast oli teema just vigastuste ja vere juures, kui mul pea tohutult ringi käima hakkas ja ma küünarnuki lauale ja pea käe peale toetasin. Jõudsin öelda, et mul hakkas paha ja siis oli juba pilt eest must. Teiste sõnul olin ma teadvusetu õnneks alla minuti, siis üritasin silmi lahti teha ja tundsin kuidas mulle külma rätikut pea peale suruti. Nad ütlesid, et viivad mu päikese käest ära ja küsisid, kas ma jaksan püsti tõusta. Ei jaksanud. Üritasin kätega isa ümbert kinni võtta ja siis tuli selline šokk. Ma ei saanud oma käsi küünarnukist ülespoole liigutada, need olid täiesti krambis ja surisesid. See ehmatas mind nii ära, et ma hakkasin kiiresti hingeldama ja siis muutus hingamine ka raskeks. Üritasin öelda, et nad paneksid mind pikali ja see oli veelgi õudsam - mul ei tulnud sõnad suust välja. Ise just esmaabikursuse läbi teinud käisid peast mõtted läbi - need on ju insuldi sümptomid, ma ei saa rääkida ja ei tunne oma käsi - hingeldamine läks veel hullemaks ja see oli ikka väga jube. Õnneks nad tõstsid mind pikali, jahutasid külmade rätikute ja jääga, masseerisid käsi (mul oli reaalne hirm, et mu käed jäävad halvatuks), hoidsid kogu aeg kontakti et ma uuesti teadvust ei kaotaks ja andsid külma vett, kui ma pika üritamise järel midagi "juua" sarnast suutsin välja öelda. Kuulsin kõrvalt, et keegi neist kutsus kiirabi ja kuigi see peaks rahustama, siis tekitas veel rohkem hüsteeriat. Proovisin erinevaid lauseid öelda, aga mitte midagi selgelt välja ei tulnud. Huuled olevat olnud lillakassinised.
Ma ei teagi, kaua ma seal niimoodi maas rabelesin, varsti jõudis igatahes kiirabi ja nad hakkasid minult küsimusi küsima. Ma ei suutnud ju midagi selgelt öelda! See oli nii ahastav. Tegid mingi süsti, lükkasid kurku mingit mõru vedelikku (mõtlesin, et see kõrvetab mu kurgu ära ja vett ei tohtinud peale ka juua) ja tõstsid jalad ülespoole. Selle peale hakkasid jalad samamoodi surisema nagu käed, nii et ma üritasin neile mõista anda, et ma ei taha jalgu üleval hoida.
Siis nad tõstsid mind kanderaami peale ja sõitsin esimest korda kiirabiautoga. Seal tehti mulle üks eriti valus süst ja ma üritasin seal pidevalt oma käsi rusikasse suruda, aga ikka ei õnnestunud.
Haiglasse jõudes tõstsid nad mind mingi uue kanderaami peale, kõik arstid rääkisid terve aja ainult vene keeles nii et eriti tore oli lihtsalt sõnadest nagu "плохо" aru saada. Majas sees konditsioneeriga hakkas õudsalt külm ka, olin ju külmast veest läbimärg ja õhukeselt riides. Palusin tekki ja olin õnnelik, et suutsin seda enam-vähem selgelt välja öelda. Siis nad panid mind kuskile suure toa nurka (mul ei olnud nagu eraldi palat), panid juhtmest mulle verre kaaliumi ja naatriumiga vett jooksma (lugesin hiljem, et sain üle 1500 ml vedelikku, tundub ebareaalne) ja võtsid vereproovi ja tegid veel süste. Üsna valus oli see kõik, aga rõõmsaks tegi see, et sain juba vaikselt sõrmi liigutada ja oma nime ütlesin ka selgelt välja.
Olin haiglas vist umbes neljast kaheksani ja õhtuks oli enesetunne juba hea. Küsisin arstilt, miks mul käed niimoodi surisesid ja ta vastas lihtsalt "ma ei tea", mis oli veidi pettumust tekitav. Manitses mind, et pean rohkem vett jooma - ja just mineraalvett. Mineraalvesi aitakski ju hästi veepuuduse vastu, sest siis ei kao samal ajal organismist kõik vajalikud ained (miks ma selle peale muidu ei mõelnud?).
Sellele, mis minuga juhtus, pandi diagnoosiks kuumasünkoop ehk süvaminestus, aga sümptomite poolest oli tegu minu meelest rohkem nagu kuumakrampide või kuumarabandusega. Et teiega midagi nii vastikut ei juhtuks, siis tuletan teile meelde sellise tänuväärse asja nagu mineraalvesi ja kui päikese käes sporti teete, siis kaanige ikka korralikult :) Ilma naljata, kui selline näiteks bussis juhtunud oleks.. ma ei taha mõeldagi.

11 comments:

  1. Mul juhtus sama lugu Itaalias elades, kuigi mind päris kiirabiga ära ei viidud, olin tasustatud rannas ja siis rannavalve arst turgutas mind üles. Sealsetel inimestel on kombeks hommikuti leotada küpsiseid või nutella saia piima sees, kuid mina ei ole absoluutselt harjunud sööma midagi sellist hommikuks. Sõin ikka müslit, jogurtit või puuvilja ning ühel päeval rannas kokku kukkusingi. Hakkasime just riideid minema vahetama ja järsku läks silme eest mustaks, jõudsin veel hüüda, et väga paha on. Õnneks kukkusin täpselt nii, et küljega läksin punutud korvtoolile pihta ja see võttis hoo maha, muidu oleks matsuga kiviteele kukkunud. Ema läks Eestis ikka täiesti paanikasse ja tahtis, et kohe koju tuleksin :D Õnneks aga oskasin edaspidi sama olukorda karta ning hakkasin rohkem magusat tarbima, et veresuhkur üleval hoida. Mu Itaalia perel on suur kohvik ja käisin sealiga päev ning edaspidi pidin alati seal mitu klaasi suhkruvett ära jooma, enne minema ei lastud :D
    Aga jah, see päike ei ole naljaasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, niimoodi kukkuda on päris õudne, õnneks ma ise olin istuli.. Kiviteele kukkudes võib asi ikka päris õnnetult lõppeda..
      Aga muidu ma arvasin et kokku kukkumine on ainus, mis päikese ja veepuuduse tõttu tekib - aga need krambid ja rääkimishäired olid ikka väga õudsad, ma pole varem kuulnud/näinud, et kellegil niimood juhtuks.
      Ei tea kumb see siis suuremat rolli mängib, veepuudus või madal veresuhkur, mulle haiglas veresuhkru kohta ei öeldudki midagi..

      Delete
    2. Ma ei mäleta, et mul olek päris rääkimishäireid olnud, lihtsalt olin omadega nii nõrk, et ei suutnud tükk aega rääkida. Kuniks sain aru, et inimesed plaanivad kutsuda kiirabi, siis sain sõnad suust ja kohe üldse ei tahtnud itaalia segasumma kiirabiga tegemist teha :D.
      Krambid ja külmavärinad aga olid küll ja kuuma- ning külmahood, õudne kogemus! Ma nüüd siiamaani tunnen, liiga kaua päikese käes olles, et tuleb tarbida suhkrut ja see lööb pea kohe hulga selgemaks ja võtab selle iivelduse ära, puhtast veest ei piisa, vähemalt mul küll mitte. :)
      Aga eks see ole ikka, et oma vigadest ja kogemustest õpitakse kõikse paremini.

      Delete
  2. Mu emal tulid samuti pärast kuuma käes olemist ja kokku kukkumist rääkimishäired. Tal olid sellest, et kurk läks paiste, ma ei tea kas sul oli samamoodi. Need süstid kiirabi poolt vähendasid paistetust kurgus ja kui neid poleks piisavalt kiiresti saanud oleks olnud oht lämbuda. Jubedus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oli küll selline tunne nagu kurk oleks paistes ja pärast süsti läks paremaks.. Õudne tõesti:/

      Delete
  3. Oi, nii õudne! Ma veedan oma päevad enamasti konditsioneeriga kontoriks, aga isegi seal on niivõrd palav, et joon ikka vähemalt liitri vett ära.
    Nüüd igatahes lähen ka kööki veeklaasi järele.

    ReplyDelete
  4. Isver kui jube. Selle jutuga tuli ka minu suht jube seik meelde, kui ka ükspäev hommikul jooksma hakkasin minema. Poole teepeal hakkas nii paha, et koju liikudes pidin iga natukese aja tagant kuskile maha istuma. Lõpuks oli asi nii kaugel, et läksin üleni külmaks ja pilt hakkas mustaks minema, aga jõudsin õnneks enne maha istuda. Pärast sellist kogemust ei lähe ma enam sellise kuumaga trenni tegema kuna järgmine kord võib asi juba palju halvemini lõppeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jumal tänatud, et sul kaugemale ei läinud.. Aga just, ma ka enam selle kuumaga õue jooksma ei lähe

      Delete
  5. Anette, hea, et see niipidi läks (ja ma tõesti ei taha seda halva pärast öelda) ja jagad oma lugu ka teistele lugejatele hoiatuseks kuuma päikese eest. Üks oluline aspekt loo juures ka veel see, mida võiks järgmistel kordadel kasutada, et selliste ilmadega võiks siiski lõunat süüa pigem varjulisemas kohas - ei tasu oma elu ja tervisega riskida.
    Näiteks ise, kui ma oma maakodus tööd teha tahaks selliste palavate ilmadega, olen eelistanud juba viimased paar nädalat pigem õhtusemat aega, kus (ja kui) temperatuur on vähe mõnusam ja inimlikum juba.
    Inimesed, hoidke ennast ja jooge mõõdukalt vett!

    ReplyDelete

JUST SEE © 2014