Pages

Things I have noticed about people who live abroad

Juba neljandat aastat välismaal elades olen ma päris palju erinevusi tähele pannud oma kodumaal elevate inimeste kohta võrreldes inimestega, kes on vahepeal välismaal elanud/elavad hetkel välismaal. Eriti iseenda puhul muidugi. Mõtlesin, et panen paar tükki kirja :)

1. Hiljuti välismaale kolinud inimesed vinguvad palju vähem. Kui sa kolid kuskile mujale, siis sa hakkad täiega hindama selliseid asju nagu paar tõeliselt head sõpra, et majutusega on kõik korras, et sa saad uutes kohtades/uutes olukordades hakkama ja nii edasi. Võib-olla on asi selles, et sul ei ole nii "igav" võrreldes aastaid samas kohas elamisega, kus igapäevaelu muutub väga rutiinseks ja siis ongi lihtsam hakata pisiasjade üle vinguma. Ma mäletan Eestis kümnendas klassis pidevalt õpetajate ja koolitoidu ja halva ilma ja mille kõige üle veel inisemist.. Ja siis ma kolisin Rootsi ja hakkasin väärtustama õpetaja inglise keelest aru saamist ja sööklas kellegi sellise kõrval istumist, keda ma tunnen, haha :D Ja siis ma sain nii hästi aru, kui palju ma varem vingusin ja kui tobe see oli. Praegu ülikoolis panen ka tähele, et teised rahvusvahelised õpilased vinguvad ikka palju vähem kui britid.

2. Välismaal elavad inimesed panevad igapäevaselt naljakaid asju tähele. (Eriti just kohalike jaoks naljakaid). Näiteks mu majakaaslased on Londonist pärit ja oma slängiga nad ütlevad "isn´t it" asemel "in it". Ma polnud varem seda kellegi teise puhul tähele pannud ja küsisin, et kas nad kunagi üldse "isn´t it" ka ütlevad. Selle peale vaatasid nad üksteisele otsa ja küsisid, et mis me siis praegu ütleme :D  
Ja ma mäletan eelmise aasta alguses, kui mu Kreekast pärit sõbranna matemaatikas käe püsti tõstis ja küsis, et miks raamatus üks koma viis on kirjutatud 1.5 (punktiga, mitte komaga), siis professor sattus segadusse ja oli nii imestunud, et see erinevates riikides erinevat moodi on. Sellised väikesed tähelepanekud on minu arust nii huvitavad.

3. Välismaal elades ei ole üksi olemine üldse nii imelik. Võib-olla on see lihtsalt minu puhul nii, aga kui ma Birminghamis ringi jalutan, siis on mul ikkagi selline väike turistikas tunne ja ma uurin erinevaid maju, poode ja isegi üksi ei hakka kunagi igav. Eestis ei teki mul kesklinnas miskipärast üldse sellist tunnet, et vaataks ja uuriks ümberringi maju ja tänavaid, sest ma olen kõigega nii ära harjunud. Ja sellepärast on vist toredam, kui on keegi ikkagi seltsiks ka.

4. Välismaal elavad inimesed mõtlevad vähem sellest, mida teised nendest arvavad. Ma tean, et teiste arvamuse pärast ei tuleks eriti palju muretseda nagunii, aga kui sa elad linnas/käid koolis, kus pooled näod on sulle tuttavad, mõtled sa selle peale ikkagi rohkem. Näiteks ma kujutan ette, et Eestis oma vanas koolis oleks ma hiphopi esinemisproovi pärast palju rohkem põdenud, kui siin.


Kui mõned teist elavad hetkel /on kunagi välismaal elanud, kas te tunnete ennast ka mõne punkti puhul ära? :)

6 comments:

  1. Ma pidin aasta aega pere olukorra tõttu Venemaal elama ja ma olen täiesti nõus. Pärast seda ma hakkasin Eestis palju rohkem asju tähele panema ja väärtustama. Paljud ütlesid, et ma olen nagu teine inimene nüüd.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eksole! Minu kohta päris nii täheldatud ka ei ole, aga ma tunnen küll, et ma olen päris palju muutunud.

      Delete
  2. Esiteks ütlen, et mulle meeldib su blogi väga - alati nii rõõmus :)
    Ning postitusest tunnen ennast täiega ära! Elan elukaaslase karjääri tõttu Rumeenias, Bukarestis. Punkt üks on täiesti kümnesse, sest välismaal lihtsalt hakkad väikestest asjadest rõõmu tundma. Ma olen näiteks üliõnnelik, kui suudan poemüüja või taksojuhiga niimoodi vestelda, et inglise keelt kasutama ei pea. Skoor! :D punkt kaks on samuti täppi, panin lausa mingil hetkel neid asju kirja, mis ma täheldanud olen. Kolmanda punktiga olen ka nõus, aga iseenda seltskond mulle õnneks meeldib. Neljandaga ei oska nagu öelda.. Pigem ikka nõus, sest isegi kui ma suudan ennast keelebarjääri tõttu kusagil suvalises olukorras võõra inimesega piinlikku olukorda panna, siis mõtlen ikka hiljem, et ah, suva, nkn ei kohtu enam kunagi. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas, aitäh sulle :)
      Haha jaa, see eduka vestluse rõõm oli mul Rootsis ka, kui keelt ei osanud! Inglismaal õnneks vähe lihtsam :D
      Teise punkti kohta - sama, ma panin ka mingi hetkeni kõiki asju kirja, aga siis sai kuidagi palju ja jäi asi pooleli.. Peaks tegelikult uuesti kätte võtma, kunagi on endal nii vahva lugeda.
      Aga jaa, nii tore kuulda, et keegi samamoodi tunneb ja palju edu sulle seal:)

      Delete
  3. Minuu jaoks on see, et ma olen hakanud hindama pisiajsu ja väärtustama elus hetki. Kui ikka üle nelja kuu perekonda näed, väärtustad seda hetke ja kõik ASJAD tunduvad tühisena. Välismaal olles avastad igapäev justkui midagi uut ja minul on see ka nüüd Eestis olles tulnud, sest tekib nagu võrdlusmoment.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ojaa, pere kohta on sul nii õigus - ma ei tea kuidas ma selle mainimata jätsin!
      Ja võrdlusmomendiga olen ka nõus.. Selles suhtes, et nüüd paneb Eestis ka veidraid pisiasju tähele, kui midagi on teistmoodi, kui välismaal.

      Delete

JUST SEE © 2014