Miks ma olen vegan?

Nüüd on juba oktoobrist palju aega möödas, nii et otsustasin selle postituse ära teha. Räägin lihtsalt oma kogemusest ja loodetavasti aitab see kedagi sarnases olukorras.

Kõik, kellega ma viimase paari aasta jooksul rohkem suhelnud olen teavad, et ma olin kogu aeg haige. See algas teisel aastal ülikoolis - iga paari nädala tagant oli mul väike külmetus ja kord kuus vähemalt olin ma nii haige, et ülikooli ei läinud ja pidin kodus teki all olema. See oli hirmus tüütu ja ma käisin lõpuks arsti juures vereanalüüse tegemas, et kontrollida kas kõik on ikka korras. Kõik näitajad olid normis, mis oli tegelikult päris nõme, kuna ma ei osanud midagi erilist siis peale hakata. Proovisin juua iga hommik sidrunivett ja süüa küüslauku ja käia alati soojasti riides, aga ikka iga natukese aja tagant olin voodis siruli.


Sama jätkus suvel ja kolmandal aastal ülikoolis. See oli isegi nagu nali juba, iga kord kui ma perele helistasin, küsisid nad alati et noh kas oled jälle haige. Sõpradega sama. Ma arvan tegelikult, et paljud inimesed kes mind igapäevaselt ei näinud oletasid et ma räägin asja hullemaks kui ta tegelikult on. Mõtlesid, et ma teen väikesest külmetusest suure probleemi või siis et ma käin kogu aeg liiga õhukeselt riides ja olen lihtsalt ise loll.

Kolmanda aasta lõpuks läks asi aga ikkagi päris käest ära. Aprillis oli meil kevadvaheaeg, aga kuna maikuus olid kõik lõpueksamid siis tuli aprillis iga päev õppida. Ma olin teinud endale väga hea plaani, iga eksami kordamiseks oli aega kolm ja pool päeva ja kõik oli täpselt paigas. Aga ei läinud kohe üldse kõik plaanipäraselt. Kohe aprilli alguses hakkas mul täiesti seletamatu nõrkus, peavalud ja kurguvalu. Mõtlesin et oh ei, jälle mingi gripp tulemas. Olin siis paar päeva kodus, mõtlesin et ei aja asja hullemaks ja ravin ennast enne terveks kui eksamiteks kordama hakkan. Paar päeva läks mööda, aga mitte miski ei muutunud ja ma mõtlesin et okei, võtan siis paratsetamooli ja proovin siis vähemalt kodust õppida.

Kaks paratsetamooli sees, sain siis enam-vähem paar tundi õpitud ja siis oli peavalu tagasi. Paki peal oli kirjas, et päevas tohib võtta 4x2 tükki (neljatunniste pausidega). Ootasin siis kuni neli tundi täis tiksus ja võtsin veel, et saaks natuke veel õppida. Niimoodi ma tiksusin siis paar päeva, kuni nõrkus hakkas muutuma hullemaks ja hullemaks. Enam ei olnud lihtsalt selline nõrk tunne, vaid nüüd oli juba selline tunne nagu oleks eelmisel päeval kaks maratoni jooksnud ja seitse raamatut läbi lugenud. Keha valutas ja silmad ei tahtnud üldse lahti püsida. Pea- ja kurguvalu ka muidugi. Mõtlesin, et okei, aeg vist arstile helistada, muidu need eksamid küll sooritatud ei saa.

Kahjuks kõige varasem aeg mis ma väga väga paludes sain, oli kolme päeva pärast. Mu majakaaslastel oli minust väga kahju ja nad käisid isegi minu eest poes, kuna isegi poes käimine oli sellel ajal minu jaoks selline ettevõtmine. Ma unistasin, et ma saaksin lihtsalt järgmisel hommikul üles ärgata, kõik oleks korras ja ma saaks majast välja ja raamatukokku ja lihtsalt normaalne olla.

Kolme päeva pärast sõitsin siis taksoga arstile (jalutamine ei tulnud kõne allagi), rääkisin arstile kõik ära (ka selle, et ma olen juba pikemat aega tihti haige olnud) ja arst lubas siis uued vereanalüüsid teha. Midagi muud ei osatud mulle öelda. Küsisin, et kuna mul on eksamid tulemas, kas see on okei et ma iga päev päris mitu paratsetamooli söön, et ma õppida saaks... Muidugi ma tean ju, et 8 paratsetamooli regulaarselt päevas süüa ei saa kuidagi moodi hea olla, aga ma ei kannatanud lihtsalt selle jubeda peavalu käes enam olla. Ja muidu ma ei oleks absoluutselt mitte midagi jõudnud muidu õppida ka.

Igatahes, nädal aega läks aega et testi tulemused kätte saada. Vanemad ütlesid muudkui, et ma pean rohkem liha sööma, et raudselt mul on rauapuudus. Selle nädala jooksul proovisin siis võtta rauatabletti ja sõin palju rohkem liha, kui ma tavaliselt sööks. Paratsetamool ja kohv ja kõik magusad asjad olid ka suured sõbrad, et kuidagigi koolitöid jaksaks teha. (Õudne praegu tagasi mõelda!) Ilma paratsetamoolita oli olla täpselt sama halb, nõrkus oli mõni päev hullem ja mõni päev parem.

Tulid siis testi tulemused. Sõitsin jälle arstile, istusin kabinetis maha ja ma mäletan kuidas ma niiiii väga soovisin, et midagi oleks valesti ja seda saaks parandada. Vaatab siis arst mulle otsa ja ütleb et kõik tundub olevat korras, ükski näitaja polnud paigast ära. Ma mäletan kuidas mulle tuli reaalselt nutt kurku ja ma küsisin et aga mis siis saab? Kas ma ei saagi mitte midagi teha? Selle peale arst küsis siis, et kas mul on praegu eksamiperiood. Ma ütlesin et on küll, praegu veel natuke aega õppida ja siis maikuus hakkavad eksamid. Ta siis naeratas ja vaatas mulle otsa ja küsis et mida ma õpin. Ütlesin et keemiat. Naeris siis jälle ja ütles et noh, sa oled arvatavasti lihtsalt stressis siis.

Ma istusin ja vaatasin talle otsa ja mõtlesin et see ei ole võimalik. Ma pole elu sees ennast nii pikalt halvasti tundnud ja mulle öeldakse selle peale et ma olen lihtsalt stressis. Aga äkki see ongi stress? Äkki mu keha reageeribki stressile nii halvasti? See ei olnud kohe kindlasti "teadlik stress", kuna mul oli väga hea eksamiplaan ja ma olen tavaliselt eksamites üsna hea. Stress tekkis pigem hiljem, kui ma haige olemise tõttu nii vähe õppida jaksasin. Aga äkki ma olin lihtsalt alateadlikult stressis? Ma ei tea!

Läksin siis arstilt koju, tüdrukud kõik ootasid mind ja lootsid, et vereanalüüsidest leitakse midagi. Aga ei. Päris kurb tunne oli. Järgmised nädalad möödusid siis väga väga koledasti. 8 paratsetamooli päevas, ebatervislik kogus kohvi et ma ärkvel püsiks, šokolaadid ja küpsised ja mis kõik veel et mul oleks lihtsalt see sugar kick mis aitaks õppida (kaalus tuli kenasti juurde ka tänu sellele, aga see selleks). Lootsin lihtsalt, et ma saaks oma 40% eksamitelt kätte ja ei peaks neid aasta hiljem tegema. Väga vastik. Oma perest/sõpradest/peikast oli ka juba kahju,  nii vastik tunne oli et mul ei olnud energiat mitte midagi toredat teha.

Eksamid algasid ja mõni päev paratsetamool aitas hästi, nii et sain eksami normaalselt tehtud, aga mõni päev oli peavalu nii tugev (või olin juba rohtudega nii ära harjunud) et miski ei aidanud. Nende eksamite ajal ma tegin lihtsalt suure kiiruga need asjad ära mida ma oskasin, proovisin korra raskemaid ülesandeid lahendada ja lahkusin enamasti tund aega varem et kiiremini koju teki alla saada (ja järgmiseks eksamiks õppida...).

Viimane eksam oli kolmandal juunil ja ma mäletan nii hästi, milline kergendus see oli. Tähistamise asemel läksin kell kaheksa õhtul magama ja ma olin kaks või kolm päeva järjest voodis. Kurguvalu ja nõrkus jäid veel pikemalt, aga peavalu hakkas vaikselt ära minema. Siis lendasin varsti Hispaaniasse ja siis koju, kus ma sain täiesti 100% lebotada ja ma ei pidanud mitte midagi tegema. Tasapisi läks asi paremaks, aga suve jooksul käis tervis ikkagi üles / alla. Mõtlesin, et kõik ei saa ju stressi taga olla, kuna suvel ei olnud tükk aega mul mitte mingisuguseid kohustusi/muresid/stressi aga imelikud nõrkuse ja peavalu perioodid olid ikkagi tihti.

Kerime siis ajas edasi Septembrisse. Lendasin tagasi Inglismaale (külmetusega), ööbisin paar päeva sõbranna juures ja pidime siis peikaga oma asjad uude korterisse kolima. Väga põnev ja tore aeg, ma ootasin nii väga uues korteris asjade lahti pakkimist ja peikaga koos elamist. Kahjuks tervis minuga koostööd teha ei tahtnud, sisse kolimise päeval oli peavalu ja nõrkus ja köha ja nohu ja kõik see jazz. Terve esimese nädala olin väga haige, mis oli nii nõme. Esimesed loengud mu uuel kursusel olid alanud, tahtsin ju uute kursusekaaslastega tuttavaks saada ja kõiki vanu sõpru Birminghamist ka näha.  Läks veel üks nädal mööda, hakkas natuke parem aga nõrkus oli ikkagi. Kuidagi ma ennast ikkagi kodust välja surusin, käisin loengutes ja sain inimestega tuttavaks. Aga siis läks jälle hullemaks. Kannatasin jälle tükk aega ja siis hakkas peika peale suruma, et mine käi arsti juures. Mul oli arstidest juba kõrini, mõtlesin et mis ma ikka sinna lähen, öeldakse jälle et stressis.

Aga kuna peika nüüd mind igapäevaselt nägi, siis ta muudkui surus ja ütles et palun, tule käi vähemalt üks kord minuga koos arsti juures ära ja siis ma rohkem sul minna ei käsi. Läksime siis koos, jälle samamoodi. Tegime vereanalüüsid, ootasime nädal aega ja läksime tagasi. LÕPUKS, oli midagi valesti. Foolhappe puudus. Ma ei hakka siia foolhappe kohta kõike kirja panema, aga ühesõnaga nõrkus on väga tüüpiline sümptom kui sul on foolhappe puudus. Arst kirjutas siis mulle foolhappe tabletid, läksin koju ja olin seitsmendas taevas, et lõpuks saan midagi teha.

Võtsin neid tablette paar päeva, aga rohkem ma ei suutnud kuna need ajasid mul südame pahaks ja pea valutama. Hakkasin netist otsima, kas kuidagi mingit naturaalset moodi foolhapet oma kehasse ei saa. Tadaa - kausitäies spinatis on sama palju foolhapet, kui selles tabletis, mille eest ma maksma pidin (seda arst mulle muidugi ei maininud :D).

Hakkasin siis iga päev kausitäie spinatit sööma ja vaikselt tuli energiat juurde, aga päris 100% ma ka ei olnud. Üks päev olin siis youtube's ja tuli ette soovitus Raw Food Diet Documentary. Vajutasin peale, mõtlesin et vaatan mis värk see on. Ja ma olin HOOKED. Selle dokumentaali kvaliteet ei ole just imeline ja see ei ole kõige professionaalsemalt filmitud, aga see oli täpselt see mida mul hetkel vaja oli. See rääkis inimestest, kes on olnud pidevalt haiged (krooniline väsimus, diabeet, südamega probleemid jne jne) ja kes on ennast toortoitudega terveks ravinud. Mõtlesin, et mis mul kaotada on, proovin 7 päeva ainult toortoite süüa ja vaatan, kuidas enesetunne on.


Ausõna, kaks-kolm päeva läks aega ja ma olin nagu uus inimene. Kogu energia tuli tagasi ja ma lihtsalt ei osanud endaga midagi peale hakata, mul oli nii hea meel! Ma vaatasin aina rohkem ja rohkem dokumentaale sarnasel teemal ja lihtsalt õppisin nii palju. Ja samas ma nägin, et inimesed ei ole ennast tervendanud ainult toortoitudega, vaid samasuguseid tulemusi on näha ka siis kui inimesed on veganiks hakanud. On uuritud, et piima ja lihatoodete seedimine võtab 70% sinu keha energiast ja kui sul on tugev immuunsüsteem ja sa ei ole tihti haige, siis su keha võibki nende toitude seedimisega tegeleda. Aga kui su immuunsüsteem ei ole kõige tugevam, siis su kehal on väga raske haigustega võidelda, kui kogu energia läheb hoopis toidu seedimisele.  Sellepärast tervenevad inimesed tihti väga kiirelt kui nad piima/lihatooteid ei söö.

Kuigi toortoiduga säilivad muidugi kõik vitamiinid ja see on selles suhtes parem, arvan et see ei oleks kohe kuidagi jätkusuutlik ja paari nädala pärast ma tahaks sooja toitu / väljas söömas käimine oleks üsna võimatu. Sellepärast otsustasin ma nädala aja pärast proovida lihtsalt vegan olla ja vaadata, kas enesetunne jääb sama heaks või läheb halvemaks. Kuna kõik jäi sama heaks, siis olen ma sellest ajast saati samamoodi söönud. Tellisin endale vegan kokaraamatuid ja ma olen katsetanud niii palju erinevaid retsepte! Muidugi kõigest sellest postitan ma kunagi eraldi, kui kellelegi sellised teemad huvi pakuks.

Oktoobrist saati on tervis jäänud megaheaks, üks väike nohu on olnud aga varasemaga võrreldes see pole mitte midagi :D ... (touch wood) Kuna nüüd on sellest juba päris mitu kuud möödas, mõtlesin et oleks aeg oma kogemus kirja panna, kuna kui kellegil on kunagi tervisega sarnased jamad nagu minul olid, siis ehk aitaks see seda inimest välja! :) Ma pole siiani kindel, mis värk see selle eksamiperioodiga oli - kas stress teeb mu tervist hullemaks? Aga üleüldiselt on mu tervis nüüd lihtsalt nii palju parem (nahk on ka palju paremaks läinud) ja nii kaua kui ma ennast sama hästi tunnen, siis I'm gonna roll with it!

Kui kellegil on küsimusi, vastan hea meelega ja kui huvitab siis teeks tervise/toidu teemal veel rohkem postitusi :)

Comments

  1. Kindlasti tee veel sellel teemal postitusi. Väga huvitav oli lugeda ja loodan, et su tervis püsib! :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular Posts