Marrakech part I

Mõtlesin, et oleks ka aeg juba Marrakechist blogis natuke jutustada. Lendasime sinna London Stanstedist, lend pidi kestma 3 tundi ja 45 minutit aga olime juba 3 tunniga kohal. Ilm oli sellel päeval päris kole, sadas vihma ja oli kuskil 15 kraadi ringis.
Läksime siis lennujaamast välja ja otsisime oma transporti (reisi bookides valisime shuttle transfer'i, nii et me oletasime et meie hotelli läheb mingi väike bussike). Välisukse lähedal seisid mehed igasuguste siltidega, aga oma hotelli me siltidelt ei leidnud. Ootasime kuskil 15 minutit, aga ikka ei midagi. Küsisime siis infost, kus meie buss olla võiks ja siis öeldi et meie autojuht helistas et jääb natukene hiljaks, aga peaks nüüd kohe jõudma. Paari minuti jõudiski meie autojuht kohale, kontrollis meiega hotelli nimed ja asjad üle ja siis juhatas oma autoni. Me olime natuke üllatunud, et kas me olemegi ainult kahekesi autos... Mõtlesime, et ikka rohkem inimesi läheb sinna. Aga jah, istusime siis autosse ja sõitsime kuskil pool tundi, kuni jõudsime sellise väikese tänavani, kus nägime silti "Riad Qodwa" (meie hotelli nimi). Pöörasime siis sinna tänavale ja see nägi ikka üsna õudne välja. Väga kole autotee, katkised majad ja nii edasi ja nii edasi. Mõtlesin juba, et oi pekki, kuhu me nüüd tulnud oleme :D Järsku siis autojuht peatus, ütles et jõudsime kohale, viskas meie kohvrid autost välja ja sõitis minema. Me vaatasime natuke eksinult ringi, seisime mingite suurte väravate taga aga otseselt hotelli nime selle värava peal ei olnud. Üritasime siis väravaid lahti lükata aga ei, lukus olid. Värava kõrval oli telefoninumber, nii et proovisime siis sellele helistada. Keegi vastu ei võtnud. Selleks hetkeks olid meil mõlemad näod ikka üsna hirmul, seisime seal vihma käes oma kohvritega ja mitte kedagi näha ei olnud :D Josh uuris siis väravaid lähemalt ja avastas väikese nupu kus oli kirjas "reception". Vajutas siis seda ja thank god, helises! Võeti telefon vastu ja öeldi, et tullakse kohe väravaid lahti tegema. Kaks meest tegid meile värava lahti ja oi kui tore oli näha, et väravate taga oli ilus bassein ja hotell! Kartsime juba natuke, et meile on tünga tehtud :D
Ma olen küll siiamaani kasutanud sõna "hotell", aga tegelikult oli Riad Qodwa pigem väikese villa moodi. Seal oli kokku 20 tuba ja kõik oli väga mõnus ja kodune. Töötajad olid ka super sõbralikud ja abivalmid, andsid meile linna kaardi ja rääkisid meile kõikidest asjadest mida võiksime/ei tohiks teha. Jõime oma tervituse-piparmünditeed ära ja läksime tuppa asju lahti pakkima :)
Vaade hotelli katuselt - nii lahe oli niimoodi mägesid näha!
Esimese päeva veetsime hotellis, kuna me olime nii väsinud ja vihma käes oleks natukene niru Marrakechi avastada. Proovisin õhtul tagine'i, Maroko kõige tüüpilisemat õhtusööki (ma võtsin vegetarian versiooni ehk siis igast juurikaid ja kartuleid hästi mõnusate vürtsidega maitsestatult) ja mängisime väikeste hotelli kassipoegadega.
Järgmisel hommikul ärkasime vara ja läksime hommikust sööma. Ma oletasin, et seal on pisike rootsi laua moodi hommikusöök nagu ikka hotellides on. Aga midagi sellist me sealt ei leidnud, nii et istusime siis lihtsalt laua taha ja ootasime. Mõtlesin, et ehk tuuakse meile väikesed menüüd või midagi. Tuli siis üks meestest meie juurde ja küsis et kas tahame kohvi või teed. Tegime siis oma valikud ja jälle ootasime. Paari minuti pärast tuli ta tagasi kahe kandikuga, kus olid joogid ja söögid ja pani meile kõik lauale.
Me olime mõlemad natuke üllatunud, et mingit valikut meile ei antud - Josh on söögiga natuke naljakas, talle ei meeldi väga paljud asjad ja mina olen ju päris tükk aega nüüd veganike olnud. Otsustasin siis, et ma ei taha oma reisi liiga keeruliseks teha ja olen natuke paindlik (sõin piimatooteid kui need olid juba millegi sees, näiteks meie pannkookide.) Sõime oma pannkoogid ja banaanid ära, keedetud muna meid just kumbagi ei isutanud ja see apelsinimarmelaad polnud ka eriti lemmik :D Aga need pannkoogid ja see värske apelsinimahl olid mega head! Kohv oli jube kange, isegi kui mõlemad suhkrud sisse panin. Reisi lõpupoole harjusin natuke ära :D
Iga hommik oli meil põhimõtteliselt sama hommikusöök, vahel anti keedumuna asemel praetud muna või siis jogurt. Väga teistmoodi hommikusöögi kogemus :D
Kaks korda päevas käis meie hotellist tasuta buss linna - hommikul kell 10 ja päeval kell 4. Tagasi sai tulla kas kell 3 või kell 9. Mõtlesime siis, et teeme esimesel päeval kohe ühe pika päeva linnas. Läksime kella 10se bussi peale ja sõitsime kuskil 25 minutit (bussijuht kihutas nagu hull, isegi kui tee oli auguline:D). Kui me linnas bussist välja astusime, olid mõlemal silmad eest kirjud - nii palju inimesi, autosid, inimesi keset autoteed, nii palju lärmi ja nii edasi. Päris lahe tunne oli tegelikult, kuna ma kujutasin Marrakechi täpselt sellisena ette.
Meie esimeseks sihtkohaks oli turg, mis pidavat kuskil 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel olema. Iga kord kui me autoteed ületama pidime, oli mul selline närv sees et õudne! (Ma pidin kogu aeg käest kinni hoidma, haha, no shame). Autod ei peatu selleks, et sa saaksid üle tee minna, vaid inimesed lihtsalt hakkavad üle tee jalutama ja autod/mootorrattad siis vingerdavad nende ümber. Kõige tähtsam on kõndida ühtlases tempos, sest et kui sa järsku peatud ja siis jälle kiirustad, siis see tekitab nendele hoopis rohkem segadust.
Meid hoiatati ette, et keset turgu võib keegi tulla ja sulle näiteks ahvi õla peale istuma panna, kiiresti pildi teha ja siis selle eest raha nõuda. Proovisime hästi ettevaatlikult keset kõiki ahve, madusid ja muid esinejaid kõndida. Kõndisime läbi selliste kitsate turu tänavate, kus iga paari meetri tagant oli uus inimene, kelle käest sai erinevaid vürtse või argani õli või fake Gucci seljakotte osta. Ma kauplesin endale erinevaid vürtse, kübara 50 dirhami eest (alguses küsis mu käest 200 dirhamit, kõige parem trikk on nt 50 välja võtta ja öelda et mul rohkem ei ole. Kui ta siis rahul ei ole ja sa teeskled, et sa hakkad ära minema, jooksevad nad vahel järgi ja ütlevad et okei, 50 dirhamit on okei :D) ja mälestuseks ühe kruusi 10 dirhami eest.
Pärast kogu seda turu-tralli hakkasid meil kõhud vaikselt tühjaks minema ja otsustasime jalutada New Town'i, kus on sellised modernsemad restoranid ja poed (Starbucks, McDonald's ja kõik sellised).
Naljakas oli näha nii suurt kontrasti kahe linnaosa vahel. New Town'ist leidsime väga mõnusa itaalia restorani/kohviku, kus hinnad olid natuke odavamad kui Eestis/Inglismaal, aga kui kohalikes kohtades süüa, siis sai näiteks pitsa või suure salati 25 dirhami eest (kahe naela eest).
Jätan selle postituse praegu siin pooleli, aga varsti kirjutan teise osa ka!

Comments

Popular Posts