Marrakech part II


Kolmandal päeval otsustasime külastada Menara kaubanduskeskust, meile öeldi et see on linnast 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel ja et see olevat hästi vahva. Kõndisime siis kuskil 15 minutit ja ikka midagi näha ei olnud. Kaardi järgi aga tundus, et oleme õigel teel nii et kõndisime edasi. Kokku kõndisime üle poole tunni (tundub, et päris tihti ütlevad kohalikud et miski on 10 minuti kaugusel kui tegelikult päris nii ei ole). Kaubanduskeskus oli suur küll, aga poed olid üsna imelikud ja kõik tundus kuidagi tühi. Ainuke asi mis selle keskuse juures tegelikult lahe oli, oli neljas korrus kus olid igasugused lahedad kohvikud/restoranid ja mega hea vaade!
Mõtlesin, et mainiks ka natuke riietumise kohta, kuna öeldakse ju et Marokos on viisakas õlad ja põlved ära katta. Esimesel päeval olin ma linnas pikkade pükste ja tagiga, ja kuigi sellel päeval oli ainult kuskil 22 kraadi siis mul oli ikkagi jube jube palav. Linnas ringi jalutades panin tähele, kui paljud turistid käisid lühikeste teksapükste ja maikadega ringi ja ei teinud teist nägu ka. Teisel päeval oli mul seljas see punane kleit (katab peaaegu põlved ära) ja peale panin õhukese kardigani. Sellel päeval oli aga juba 30 kraadi ja ma lihtsalt ei suutnud seda kardigani peal hoida, jõin kogu aeg külma vett ja proovisin siis seda lihtsalt õlgadel hoida (võtsin lihtsalt pildi jaoks ära). Kui me siis õhtul tagasi läksime, küsisin ühe meie hotelli töötaja käest (selleks ajaks nad olid juba rohkem nagu sõbrad), et kas kohalikud vaatavad väga imelikult turistide peale, kes lühikeste riietega käivad. Ta ütles, et kui sa lähed näiteks turule, muuseumisse või kuskile, kus elavad peamiselt kohalikud, oleks viisakas midagi õlgade ümber panna. Aga kui sa oled kuskil kesklinnas, kus on palju turiste, siis ei vaadata sulle kurjalt peale kui sa lühikeste riietega käid. Nii et sellest hetkest saati käisin ma linnas pigem lühikeste riietega, et mitte 35 kraadise palavuse kätte ära surra, ja juhuks kui me satume kohalike keskele/tahame muuseumisse minna, oli mul alati kardigan kotis olemas.
Järgmisel päeval üritasime leida Bahia paleed, aga pöörasime kogemata vales kohas ära ja sattusime hoopis Kasbahi mošee juurde. Sellel tänaval oli mitu väga lahedat kohvikut, sai külastada Saadian Tombs'i (haudu) ja seal oli igast vahvaid poekesi ka.

Tegime väikese kohvipausi ja siis otsustasime siis ikkagi oma Bahia palee üles leida. Uurisime kohviku ees kaarti ja järsku tuli meile üks tüdruk abi pakkuma. Küsis, et kuhu me jõuda tahame ja kui ütlesime et Bahia paleesse, siis ta ütles et läheb samas suunas ja võime temaga kaasa minna. Ta oli Kanadast pärit umbes minuvanune tüdruk, jalutas ringi suure kaameraga ja muudkui jutustas meile erinevate hoonete ajalugu. Küsisin, et kas ta on Marokos üksi ja ta ütles et jaa, ta võttis aasta ülikoolist vabaks ja on üle maailma üksinda ringi rännanud. Eriti julge tüdruk!
Jõudsime siis suure platsini, kus ta ütles et me peame lihtsalt paremale pöörama et Royal Palace'it külastada, ja vasakule et Bahia üles leida. Miskipärast meil varem Royal Palace checklistis ei olnudki ja kuna ta ütles, et see on üks tema lemmikumaid kohti Marrakechis siis me otsustasime kohe sinna minna. Ja siin algab siis meie vahva... kogemus :D
Pöörasime paremale ja me polnud päris kindlad, kui lähedal Royal Palace peaks olema, nii et võtsime korraks kaardi välja et kontrollida (soovitan Marokos pigem väikest kaarti, et kohalikud ei näeks nii lihtsalt, et sa eksinud oled... meil oli muidugi hiigelsuur kaart). Üks sõbraliku välimusega kohalik mees, ütleks et kuskil 50-60 aastane, tuli meie juurde ja küsis et kas me otsime Royal Palace'it. Josh vastas kohe et jaa, otsime küll. Mees ütles et oh, tulge minuga, paljud lähevad liiga pikka teed pidi, ma näitan teile kust saab kiiremini! Mul käis peast väike "oh no, me ei peaks kellegagi kaasa kõndima" läbi, aga juba me kõndisime ja no see mees tundus tõesti väga sõbralik ja üldse mitte kahtlane. Pöörasime ühele väga kitsale tänavale, mis ei näinud kuidagi õige välja ja ma pigistasin Joshi kätt, et kuule me ei peaks ikka minema niimoodi. Ta üles et ära muretse, kõik on korras ja kõndis edasi ja no eks ma siis läksin järgi. Pöörasime järgmisele tänavale... ja järgmisele... ja siis ma mõtlesin et see ei saa ikka õige olla - see Kanadast pärit tüdruk oleks meile öelnud, kui sealt platsilt oleks nii kaugele pidanud jalutama. Tema sõnul oli see väga lähedal. Pigistasin veel korra Joshi kätt aga ta oli ikka veendunud, et me jõuame õigesse kohta. Terve see aeg kõndis see mees meie kõrval ja jutustas selle koha ajalugu.
Lõpuks oli juba 15 minutit möödas ja me olime ikka mingitel imelikkudel kitsastel tänavatel. Ma olin juba kindel, et ma edasi ei taha minna ja küsisin sellelt mehelt, et kui kaugel see Royal Palace siis nüüd peaks olema? Ta ütles nüüd 30 meetri pärast pöörame paremale ja siis olemegi seal. Pöörasime siis paremale ja olime sellisel suurel platsil, aga midagi seal näha küll ei olnud. Ja mingeid turiste ka mitte. Ütlesin Joshile, et me peaks nüüd tagasi minema, muidu jääme "bussist maha". Tema muidugi ei osanud minuga kaasa mängida ja küsis, et mis bussist. Tahtsin lüüa teda millegagi :D Maroko meheke ütles siis et jaa jaa, ainult natukene veel aga mul oli tõesti juba hirm nahas ja ma võtsin oma telefoni välja ja teesklesin, et helistan kellegile (rääkisin eesti keeles, et ma saaks samal ajal mõelda, mida sellele mehele seletada:D). Lõpetasin siis "kõne" ära ja ütlesin, et vabandust väga, ma tean et te olete meid nii kaugele juhatanud aga me peame tõesti ruttu tagasi minema, muidu jääme oma bussist maha. Mees vaatas meile jube kurja näoga otsa ja proovis ikka meid endaga kaasa meelitada. Lõpuks aitas Josh ka kaasa ja ütles et ei, me peame minema ja hakkasime vaikselt ümber pöörama. Mees kõndis meile kõrvale ja ütles "100 dirham please". Ma mõtlesin, et pekki, meid on selle eest hoiatatud et kohalikud juhatavad sind valele teele ja siis küsivad selle eest raha ka veel. Aga no pidime ikka ise selle kogemuse läbi elama. 100 dirhamit ma igatahes talle anda ei tahtnud, nii et ütlesin et vabandust, meil ei ole nii palju ja andsime talle paar münti, kuskil 20 dirhamit. Ta vaatas meile ikka veel kurjalt otsa aga pööras siis ümber ja kõndis ära. Mul oli nii hea meel, et temast lahti saime (samal ajal olin Joshi peale veits kuri ka, haha) ja üritasime siis ruttu teed tagasi leida. Paar korda keerasime vales suunas, kuna me olime ikka päris kaugele kõndinud ja kõik tänavad olid samasugused. Aga õnneks jõudsime ilusti sinna platsile tagasi... Ja nägime päris platsi kõrval silti "Royal Palace". See oli täpselt selles kohas, kus see mees meiega rääkima hakkas. Ma ei tea, kuidas me seda varem ei näinud. Päris haige ikka, kuidas kohalikud sellise tüngaga raha teenivad :D
Me olime oma seikluse peale nüüd nii palju aega raisanud, et jõudsime ainult lõunat süüa ja pidimegi juba tagasi minema (ei tahtnud sellise kuumaga tervet päeva linnas olla). Järgmisel päeval oli teine katse, ja siis nägime mõlemad kohad ilusti ära.
 Bahia Palace - nii fotogeeniline ja värviline koht... Super ilus!

Ja Royal Palace - nii nii lahe koht, mida külastada. (Pilet, et mõlemasse kohta sisse saada oli ainult 10 dirhamit).


 Viimasel päeval külastasime hotelli La Mamonia - see hotell on arvatavasti üks ilusamaid, mida ma kunagi näinud olen! Väga paljud inimesed käivad seda lihtsalt külastamas, kuna hotelli taga on väga väga ilus ja suur aed, väga ilusad nurgakesed fotode jaoks, tenniseväljakud ja mida kõike veel. Ma ei taha teada, kui palju üks öö selles hotellis maksab, aga kui ma kunagi rikas olen siis ma tahaks kindlasti seal ööbida! :D

Comments

Popular Posts